Peetri Jänese Lugu

Elas kord neli väikest jänkut, kelle nimed olid: Flopsy, Mopsy, Cotton-tail ja Peter.
Nad elasid koos oma emaga liivakaldal, väga suure kuusepuu juure all.

„Nüüd, mu kallid,“ ütles vana proua Jänes ühel hommikul, „te võite minna põldudele või mööda rada, aga ärge minge hr McGregori aeda: teie isal juhtus seal õnnetus; proua McGregor pani ta pirukasse.“

„Nüüd jooksege edasi ja ärge tehke pahandust. Ma lähen välja.“

Siis võttis vana proua Jänes korvi ja oma vihmavarju ning läks läbi metsa pagarisse. Ta ostis pätsi pruuni leiba ja viis sõstrakuklit.

Flopsy, Mopsy ja Cotton-tail, kes olid head väikesed jänkud, läksid mööda rada, et korjata põldmarju.

Aga Peter, kes oli väga ulakas, jooksis otse hr McGregori aeda ja puges värava alt läbi!

Kõigepealt sõi ta natuke salatit ja natuke aedube; ja siis sõi ta natuke rediseid.

Ja siis, tundes end üsna halvasti, läks ta peterselli otsima.

Aga kurgiraami otsas jooksis ta kokku hr McGregoriga!

Hr McGregor oli käpuli ja istutas noori kapsaid, aga ta hüppas püsti ja jooksis Peterile järele, lehvitades reha ja hüüdes: „Peatu, varas!“

Peter oli kohutavalt hirmunud; ta tormas mööda aeda ringi, sest ta oli unustanud tee tagasi värava juurde. Ta kaotas ühe oma kinga kapsaste hulka ja teise kartulite hulka.

Pärast nende kaotamist jooksis ta neljal jalal ja läks kiiremini, nii et ma arvan, et ta oleks võinud täiesti pääseda, kui ta poleks kahjuks jooksnud karusmarjavõrku ja jäänud kinni oma jaki suurte nööpide külge. See oli sinine jakk messingnööpidega, täiesti uus.

Peter andis end kaotatuks ja valas suuri pisaraid; aga tema nuukseid kuulsid mõned sõbralikud varblased, kes lendasid tema juurde suure elevusega ja julgustasid teda proovima vabaneda.

Hr McGregor tuli sõelaga, mille ta kavatses Peteri peale panna; aga Peter vingerdas just õigel ajal välja, jättes oma jaki maha.

Ja tormas tööriistakuuri ja hüppas kannu. See oleks olnud ilus peidukoht, kui seal poleks olnud nii palju vett.

Hr McGregor oli täiesti kindel, et Peter on kusagil tööriistakuuris, võib-olla peidus lillepoti all. Ta hakkas neid hoolikalt ümber pöörama, vaadates iga alla.
Siis Peter aevastas—„Kertyschoo!“ Hr McGregor oli kohe tema järel.

Ja üritas panna oma jala Peteri peale, kes hüppas aknast välja, lükates ümber kolm taime. Aken oli hr McGregori jaoks liiga väike ja ta oli väsinud Peteri tagaajamisest. Ta läks tagasi oma töö juurde.

Peter istus maha puhkama; ta oli hingetu ja värises hirmust ning tal polnud aimugi, kuhu minna. Samuti oli ta väga märg, sest istus selles kannus.
Mõne aja pärast hakkas ta ringi uitama, minnes lippity—lippity—mitte väga kiiresti ja vaadates ringi.

Siis üritas ta leida teed otse üle aia, kuid muutus üha segadusse. Siis jõudis ta tiigi juurde, kus hr McGregor täitis oma kastmiskannud. Valge kass vaatas kuldkalu, ta istus väga, väga vaikselt, kuid aeg-ajalt tõmbles tema sabaots, nagu oleks see elus. Peter arvas, et parem on minna ära, ilma temaga rääkimata; ta oli kuulnud kassidest oma nõolt, väikeselt Benjamin Jänkult.

Ta läks tagasi tööriistakuuri poole, kuid äkki, üsna tema lähedal, kuulis ta kõpla heli—krõks, krõks, krõks, krõks. Peter puges põõsaste alla. Aga peagi, kui midagi ei juhtunud, tuli ta välja ja ronis käru peale ja piilus üle. Esimene asi, mida ta nägi, oli hr McGregor, kes kõplas sibulaid. Tema selg oli Peteri poole ja temast kaugemal oli värav!

Peter tuli väga vaikselt käru pealt maha; ja hakkas jooksma nii kiiresti kui suutis, mööda sirget rada mustsõstrapõõsaste taga.
Hr McGregor märkas teda nurgal, aga Peter ei hoolinud. Ta libises värava alt läbi ja oli lõpuks turvaliselt aias väljas metsas.

Hr McGregor riputas väikese jaki ja kingad üles hernehirmutiseks, et musträstaid hirmutada.
Peter ei lõpetanud jooksmist ega vaadanud tagasi, kuni jõudis koju suure kuusepuu juurde.

Ta oli nii väsinud, et vajus maha kena pehme liiva peale jäneseuru põrandal ja sulges silmad. Tema ema oli hõivatud toiduvalmistamisega; ta imestas, mida Peter oma riietega tegi. See oli teine väike jakk ja kingapaar, mille Peter oli kahe nädala jooksul kaotanud!

Peter ei tundnud end sel õhtul väga hästi.
Tema ema pani ta voodisse ja tegi kummeliteed; ja andis Peterile sellest annuse!
„Üks supilusikatäis võtta enne magamaminekut.“

Aga Flopsy, Mopsy ja Cotton-tail sõid õhtusöögiks leiba ja piima ning põldmarju.