Hunt ja Seitse Hanepoega

Elas kord emahani oma seitsme väikese hanepojaga hubases majakeses. Ta armastas neid rohkem kui kõiki tähti taevas. Ühel hommikul pidi ta minema küla turule. Ta kutsus oma pesakonna kokku ja hoiatas:
„Mu kallikesed, ma pean minema. Hoidke uks kõvasti lukus. Suur hunt luusib täna metsas ringi. Ta on maskeerumise meister, aga te tunnete ta alati ära tema kähiseva, kareda hääle ja raskete, tumedate käppade järgi. Ärge laske tal end ära petta!“
Hanepojad piiksusid,
„Ära muretse, emme! Me oleme kaitstud ja terved.“

Hunt oli seedripuu tagant jälginud. Niipea kui ema sabasuled kadusid, sörkis ta ukse juurde. Kopp! Kopp!
„Avage, mu kullakesed!“ hüüdis ta oma loomupäraselt kähiseva häälega. „Siin on teie ema ja ma tõin kaasa hiiglasliku koti maiustusi!“
Hanepojad surusid oma kõrvad vastu ust.
„Ei mingil juhul!“ hüüdis vanim. „Meie emal on hääl nagu hõbekellukesel. Sinu oma on kare nagu liivapaber. Mine ära, härra Hunt!“

Hunt ei andnud alla. Ta jooksis poodi ja neelas alla purgitäie rahustavat mett, et teha oma hääl siidiselt pehmeks. Ta hiilis tagasi ja sosistas läbi lukuaugu,
„Kallid lapsed, laske mind sisse. See on emme ja mul on teile kõige maitsvamad suupisted.“
Kõige noorem hanepoeg sirutas käe lingi poole, kuid kõige targem osutas ukse alaosale. Seal paistsid läbi prao kaks tohutut karvast musta käppa.
„Hea katse!“ hüüdsid nad. „Meie emal on pehmed oranžid jalad. Sina oled hunt!“

Pettumusest urisedes tormas hunt lähedalasuvasse pagariärisse.
„Pagar! Raputa mu käppadele oma kõige valgemat jahu, või ma söön kõik su pirukad ära!”
Hirmunud pagar kuuletus. Nüüd, magusa hääle ja lumivalgete käppadega, koputas hunt kolmandat korda.
„Tehke uks lahti, väikesed. Teie ema on lõpuks kodus ja tal on kõigile üllatus.”
Hanepojad nägid valgeid käppi ja kuulsid õrna häält. Olles veendunud, et on ohutu, keerasid nad riivi lahti ja tegid ukse pärani lahti.

Sel hetkel, kui hunt sisse hüppas, pudenesid hanepojad laiali nagu klaaskuulid! Üks sukeldus diivani alla, teine voodi alla. Kolmas peitis end sahvrisse ja neljas raske kardina taha. Viies puges kappi, kuues pesukorvi alla ja seitsmes – kõige pisem neist – hüppas kõrge põrandakella sisse.
Hunt, olles väga ahne ja väga kiire, püüdis neist kuus kinni ja pani nad ühe suure suutäiega hilisemaks tallele. Ta otsis seitsmendat igalt poolt, kuid tiksuv kell hoidis väiksekese südamelööke saladuses.

Olles üsna täissöönud ja väga unine, tatsas hunt välja päikeselisele aasale, heitis tammepuu alla pikali ja langes sügavasse, norskavasse unne. Veidi aja pärast naasis Mother Goose. Tema süda vajus saapasäärde. Uks oli praokil, padjad olid laiali pillutud ja maja oli vaikne.
„Minu lapsed!“ hüüdis ta, silmad pisaratega täitumas. „Kus te olete?“

„Emme! Emme! Ma olen siin sees!" piiksus tilluke hääl.
Ta avas põrandakella ja tema noorim hanepoeg kukkus välja, värisedes, kui ta rääkis loo hundi kavalast valge käpa trikist. Mother Goose pühkis silmi ja ajas end sirgu.
„Ta ei ole veel võitnud," ütles ta kindlalt. „Võta mu õmbluskomplekt ja suured käsitöökäärid. Mul on plaan."
Nad järgnesid hundi valjule norskamisele välja kõrgesse rohtu.

Kui hunt magas, märkas Mother Goose, et tema kõhus liigub midagi – need olid kuus hanepoega, kes ikka veel vingerdasid! Kirurgi täpsusega kasutas ta kääre, et teha kiire lõige. Üksteise järel hüppasid hanepojad välja, uimased, kuid täiesti vigastamata. Hunt oli olnud nii ahne, et ta polnud isegi närinud! Nad täitsid tühimiku kiiresti raskete jõekividega ja Mother Goose õmbles ta nii korralikult kinni, et ta ei tundnud midagi.

Kui hunt lõpuks ärkas, tundis ta end uskumatult raskena.
„Oh, mu kõhus on selline tunne, nagu oleksin alla neelanud mäetäie kive!“ ägises ta, olles oma uinakust ikka veel veidi uimane.
Ta komberdas jõe poole, et vett juua, mõeldes, et oli just näinud väga imelikku, väga elavat und haneperest ja pikast ujumisest vaikses jões.

Hunt otsustas sealsamas, et heinamaa oli tema jaoks hoopis liiga segadusttekitav. Ta rändas minema kaugete mägede poole, otsides vaiksemat elupaika.
Seitse hanepoega ja nende ema vaatasid talle oma aknast järele, olles ise kaitstud ja terved.
Nad olid õppinud väga olulise õppetunni pisiasjade hoolika jälgimise kohta — ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni, pidades alati meeles üle kontrollida, kes on ukse taga.